Lenny Kravitz Saku Suurhallis 10.06.08

Tuli mul pöörane idee paar päeva enne Lenny Kravitzi naasmist Eestisse, külastada tema kontserti ja seda meest enda silmaga näha. Kaasasin oma sõbranna sellesse asja, kes oli samuti sellest huvitatud. Nüüd oli vaja kuskilt pileteid sebida. Jah, minul oli mõte kust ning sõbranna oli aldis inimstega suhtlema. Pika otsimise peale saime kontserdipäeva hommikul ühe mehe käest piletid. Ja need ei olnud tavalised piletilevi piletid, vaid kutsed. Nii, et taaskord olime me sõbrannaga VIPid! ;)
Õhtul siis väike sättimine ning minek. Meid toodi kohale 5 minutit enne seda, kui Suurhalli uksed oleks avanenud, kuid paraku karjuti rahvale, kes metsiku tuule käes külmetades kannatlikult ootas, et tehniliste rikete pärast lastakse inimesed sisse pool tundi hiljem. Kui juba ootama hakkasime, siis ootasime edasi. Mõne minuti möödudes sõitis täpselt Saku Suurhalli ukse ette valge limusiin, millel kirjas "Royal Class". Mõtlesime, et mõni hull oli endale selleks puhuks limusiini tellinud, et siis uhkelt kontserdile tulla. Rahva tähelepanu suutis see samuti püüda. Taaskord mõne minuti möödudes läks limusiini tagumine tuunitud aken lahti ning sealt piilus must mees, kel päikeseprillid ees, olenemata, et väljas on kõike peale päikese. Samuti tegi see mees autoaknast oma digiaparaadiga pilte, püüdes fookusesse suurhalli ees seisva rahvajärjekorra. Siis aga selgus, et see oli ei keegi muu kui Lenny. Eestlane, teadagi tagasihoidlik rahvas, suunas oma pilgud limusiini poole, kuid keegi ligi ei läinud. Nii sai Lenny rahulikult jälgida, kuidas rahvas tema pärast uste taga külmetab. Lõpuks lasti meid ka sisse!
Saime endale mõnusad kohad lava ees ning algas pikk ootamine. Enne seda tuli lavale soojendusesineja TBC, kelle nime me esimest korda kuulsime, samuti ka loomingut. Mees ise meenutas natukene Mika't, kuid muusika oli sisult pigem Lennylik. Paraku ei suutnud see esineja rahvast üles soojendada, sest oma monotoonse lauluhääle ja liikumisega pani see rahva hoopis haigutama.
Mõned minutid enne poolt kümmet võis suure südamega oodata juba lavale Lennyt. Ja siis ta tuligi. Tuled kustusid ning rahvas hakkas karjuma ja plaksutama. Ja sealt ta tuli, täpselt selline, nagu me teda meedia vahendusel oleme harjunud nägema. Jalas olid tal mustad läikivad püksid, mis kindlasti ei olnud nahkpüksid, nagu paljud väidavad! Pükstel edev läikiv vöö. Seljas lilla vest ning kaelas pikk must läikiv pärlikee. Ja muidugi ei puudnud ka päikeseprillid nagu staarile kohane.
Esimese loona kõlas uue albumi lugu "Bring it on". Lenny oli väga aktiivne ning korduvalt jooksis lava nurgast teise nurka, et rahvast plakustamisesse kaasata. Ka järgmine lugu oli uuelt plaadilt, mis kandis nime "Love, love, love". Huh, tõesti, kohati valdas saalis mõnus romantiline tunne!
Peagi kostis Lenny suust laul "Dig In", seejärel " It Ain't Over Til' it's over". Laulude vahepeale ei olnud mees kitsi ka rahvaga juttu rääkima. Esmalt küsis ta rahvalt "How are you doing tonight?" Saades vastuseks palju kisa, oli Lenny rahul ning vastas seepeale " Alright!" Enne järgmise loo algust küsis ta esireast ühelt tüdrukult, mis ta nimi on ja kui vana ta on. Ei olnud kuulda, mis tüdruku nimi oli, ei usu, et Lennygi kuulis, kuid ta vastas selle peale siiski "So cute, the next song is for you!" Oli tunda saalis rahva kadedust, et Lenny just selle tüdruku oli välja valinud. Järgmiseks looks oli väga mõnus ja rahulik lugu "Stillness of heart".
Seejärel suudab ta veel rahvast kadedaks teha, võttes lavalt kaks plaati "It's time for a love revolution", kirjutades sinna oma autogrammi ning visates need rahva sekka.
Lennyl oli kaasas palju kitarre, võiks isegi öelda, et iga loo jaoks oli mingi kindel pill. Kuid nüüd viskas ta kitarri käest ning istus kauni läbipaistva klaveri taha. Lavalambid kustusid ning siis kõlasid järgmise loo esimesed noodid, kui rahvas kiljuma hakkas. See oli lugu, mis ka meie raadiokanaleid vallutab - " I'll be waiting". Kuid peagi rahvas rahunes ning hakkas seda ballaadi nautima. Oeh, see oli hea. Lenny laulab oma laule täpselt nii nagu need on plaatidel ja muusikakanalites. Supper!
Viimaks tõmbab rahva käima Lenny vanad ja klassikalised lood nagu " Where are we running", " American woman" ning " Fly away". Nende lugude vahepeal oli palju instrumenataalsoolosid. Pean tunnistama, et kõige kõvem selles bändis (peale Lenny) oli trummar. Lihsalt tase, mida pidi nägema!
Lõpus läks Lenny metsikuks, hüpates lavalt maha ning andes oma käe inimestele patsutuseks ning siis läks mööda Saku Suurhalli pingiridasid jooksma, tervitades inimesi ning mõndadega vihtudes isegi tantsu. Turvad olid need, kes jooksid mehel järgi nagu väikesed sülekoerad, kuid Lenny tundis ennast väga pingevabalt ning nautis olukorda.
Kuid siis see kõik lõppesgi, Lenny oli läinud .. vahepeal muidugi rahvas kutsus ta tagasi ka, kuid peale seda oli finito. Rahvas läks rahumeeleselt oma kodudesse. Ka meie! Auto juba ootas Suurhalli juures. Peale poole tunnist seismist liiklusjärjekorras saime rahulikult kodu poole sõita ning korda läinud Lenny Kravitzi kontserdi peale mõelda.

Väsinud ....

Ma ei tea millest see on, kuid ma olen väsinud kõigest ja kõigist, kes tulevad mulle vastu. Mõned oskavad kohe eriliselt teise inimese tuju rikkuda, ja tundub, et ma olen nii nõrk juba, et lasengi seda teistel teha.
Tahaks telefoni välja lülitada või hääletuks panna, et mitte mingi jobu mind ei tüütaks. Nii väsinud sellest linnast, koolist ja isegi sõpradest. Tahaks lihtsalt saarele sõita ning jätta kõik need siia maha. Ei taha kedagi näha ja kellegagi rääkida. Jätke rahule mind ja elage enda kuradima elu!

On maikuu- viimane kuu koolis käia. Kuidagi nii palju on teha, enne kui suvele saab.
Oleks vaja teha järgi vanad kontrolltööd, mida muudkui uude päeva olen lükanud. Oleks vaja õppida eestikeele ülemineku eksamiks. Samuti läbida ainetes ettenähtud programmid. Lugeda raamatuid.
Kuid ometi ei suuda ma seda. Väljas on nii tapvalt ilus ja kuum ilm. Millegipärast varjutab mingi väsimus mind, ma ei tea täpselt, miks ja kust see tuleb. Ainus, mis mulle veel jõudu annab, on mõelda suurte suve ettevõtmiste peale. Kuhu plaanis sõita, millistele kontserditele minna ja millistest muudest vahvatest üritustest osa võtta. Kui ma mõtlen nendele perspektiividele, siis suudan ma tunda mõneks hetkeks seda teotahtelisust ning vanade asjade lõpetamise tunnet. Kui mul poleks neid sihte, siis arvatavasti ei tahaks, ei viitsiks ma kooliasjadega ühele poole saada.
Lõpetangi nüüd ning lähen võtan ette paksu keemia raamatu, täis arusaamatuid mõisteid ning püüan lugeda leht- lehe haaval ja mõista, ammutades jõudu väljas kuuldavast linnulaulust ning päikesekiirest, mis mu tuppa vaiba peale pilte joonistab.

Üks perekonnatuttav- õpetaja kinkis mulle kunagi ühe pildiraami, mille sisse ta oli maalinud ühe ilusa sõnumi. Täna tuba koristades ma avastasin selle riiulilt ning lugesin läbi nagu näeksin seda esimest korda. Juusiis ei osanud ma enne selle sõnumit tähele panna. Kirjutan selle ka teile siia.
Mõtelge ...

Kiirus ei kao meie
elust kuhugi,
aga vahel peab sundima
end kiirustama aeglaselt.
Vaatama hommikule otsa,
tegema päevale silma,
pidama õhtuga aru.
Sest mõnikord paistab
kastetilgast
kogu maailm olevat üksainus pilvealune
päiksepäev.

Koorilaager 5. - 6. aprill 2008

Jalgpall, korvpall, võrkpall, hoki, tennis - paljude inimeste hobid ja huvid.
Minu hobi on laulmine. Mitmeid aastaid on meie koorikava selline, et reedel ning pühapäeval on ühisproovid. Need on aga sellised päevad, mil paljud sõidavad ära kuskile või ei saa proovist osa võtta. Sellepärast korraldati meile koorilaager, nii et kõik oleksid kohal ja proov oleks täie rauaga.
Seekord siis oli meie sihtpunkt Viru-Jaagupi, kuhu me sõita kavatsesime.
Magamis- ja seljakott kaasa ning minek. Kohtusime hommikul kell 8.30 koguduse maja ees. Viskasime oma kotid väiksesse punasesse mikrobussi ning läksime koguduse majast tassima trumme, süntesaatorit ning muud kraami bussi. Kuidagi vaevalt vaevalt suutsime ennast ära mahutada, kuid suurem osa lauljatest pidi alles tulema Tempo peatusest peale. Kui me viie minuti pärast peatuses olime, siis lauljad olid ehmunud nägudega. Nad kartsid, et kui nüüd bussi lükanduks lahti tõmmata, siis kõik kotid ning muu muusikakola kokkub keset teed maha. Kuid õnneks seda ei juhtunud. Suutsime ennast bussi ilusti sisse pakkida ning sõit võis alata. Esimene peatuspunkt oli Jõhvi, kus me tegime proovi ühe teise kooriga koos. Sisenesime Jõhvi kuluurimajja või oli tal mingi teine nimi- ei mäleta. Igatahes anti meile superluks prooviruum, pehmete toolide ja laudadega. Mõnus oli kohe proovi teha. Peale 3 tunnist proovi sõitsime meie edasi siis Viru-Jaagupisse, kus meie koorilaager toimuma pidi. Ees ootas meid väga külalislahke muusik, kes näitas meile kätte meie toad ning tuvustas ümbruskonda. Peale voodite valimist pidime me minema paari sammu kaugusele olevasse prooviruumi/stuudiosse või kuidas iganes seda nimetada võib. Seadsime ennast ilusti sisse ning proovid võisid alata. Erinevatel häälerühmadel olid erinevatel aegadel kooriproovid. Nii et iga rühm vabanes erineval ajal ning sai natuke puhata. Kui poisid olid laulnud, siis saatsime nad nimekirjaga poodi õhtusöögi materjali ostma. Poisid naasesid tagasi suurte kottidega ning siis oli nende aeg proovi minna ning tüdrukud hakkasid süüa tegema. Meie päralt oli köök ning selles olev tehnika. Meie esimeseks kunstiteoseks olid makaronid hakklihaga, mille kallal me kaua jamasime, sest oli vaja keeta ju suur kogus seda jama. Lõpuks saime hakkama ning katsime laua. Poisid jooksid näljaste nägudega kohale ning õhtusöök võis alata. Peale õhtusööki oli ühisproov, kus pidid kohal olema kõik häälerühmad. Ja alles nüüd ma avastasin kui palju tehnikat meil selles ruumis oli - seksikas punane basskitarr, elektrikitarr, trummid, bongo, süntesaator ning mikrofonid ning palju palju võimendeid ja kõlareid.
Nüüd alles algas tõeline proov elava muusika saatel. Poisid mängisid pille ning meie laulsime. Vott see oli kogemus! Kuna meie kooril Alfa&Omega on tulemas Eesti tuur 2008, siis panimegi selle muusikuga kokku kava ning tegime kava nende pillidega läbi. Kõik sujus perfektselt ning koori üldhääl oli parimas konditsioonis kui kunagi varem- seda tunnistas ka koorijuht.
Meie koorilaagri kava nägigi välja selline, et söök-proov-söök-proov.
Õhtuks saime me õnneks ka natuke vaba aga. Tegime lõkkeplatsile lõkke ning grillisime natuke. Õhtul meenutasime lapsepõlve ning mängisime pudelimängu. Heheee! Seda osa ma parem ei kommenteeri.
Et lõbusam oleks, lükkasime me kõik toas olevad voodid kokku ning magasime nagu silgud pütis- vähemalt soe oli !
Hommikusöögiks olid võileivad, sest keegi ei viitsinud midagi uniselt tegema hakata. Kõht täis- läksime taas proovi tegema. Enne ärasõitu tegime me kohalikus kirikus väikese kontserdi, kuhu tulid kokku Viru-Jaagupi elanikud, kel oli näol hall ja tuim pilk, sest nad olid tulnud kirikusse, igapäevasele jumalateenistusele, ega osanud oodata midagi enamat. Ka kirikus olid meie pillid ja võimendid kaasas ning kavatsesime nende abil oma kontserdi läbi viia nii nagu proovides tegime.
Kehtib ju ütlus, et kui proov on hea, siis päris esinemisel läheb ikka midagi viltu! Jah, nii nagu võileib kukub alati võipoolse osaga maapinna vastu, nii läks ka meiega.
Ühe laulu ajal komistas üks koorikaaslane kirikus olevasse väiksesse auku, mille tulemusena tal laululiigutused sassi läksid. Kuid see polnud veel kõik! Ühe laulu pidime tegema aga hoopis acapella versioonis, sest elektrikitarr ei läinud kuidagi häälde ning teise laulu ajal olevat mingi aku millelgi otsa saanud, nii et jällegi tuli laulda ilma. Kuid polnud viga- saime hakkama! Lihtsalt kahju, et rahvas ei kuulnud, kui vägev oleks olnud koos pillide ja võimenditega.
Kuid, kallis rahvas, ma luban teile, et 2008 aastal toimuv Alfa&Omega Eesti tuuril saate tunda seda, mida meie proovides! Olge siis kohal ja peatse nägemiseni!

" .. mul on kõikjale VIPid ma teen väikse tšiki-briki .." A.Le.Coq Live Muusikaauhindade jagamine

1. aprillil, punasel vaibal, prožektorite valguses, Eesti muusikute koorekiht — tunnustame traditsiooniliste muusikaauhindadega aasta parimaid artiste!

Jah, seda juttu ma lugesin kuskilt selle ürituse reklaamlehelt.
Kuna auhinnatseremoonia oli kinnine ja ainult kutsetega, siis suutsin ma kuidagi ennast selle ürituse nimekirja saada ja saingi. Väike popipäev koolist ning asi kogub tuure.
Päev enne üritust tuli ette võtta pikem šoppamine või siis nagu peened inimesed ütlevad " ostlemine". Uus outfit muretsetud võib rahumeeli päeva looja lasta. Ürituse hommikul algas aga kogu kribin- krabin. Ettevalimistused käisid! Lõpuks saingi ennast valmis. Kiirutasin kähku Tallinna Bussijaama, joostes krabasin R-kioskist ühe coca pudeli ja hüppasin Pärnu bussipeale. Õige jah- bussi peale! Kullakarva Porchet mustade nahkistmetega või kahe parkimiskoha pindala võtvat Cadillac Escaladet mul ka pole. On vaid väikene liinibuss, kus tagareas vanamemm lärmakalt köhatab.
Peale 2,5 tundi bussisõitu olengi lõpuks Eesti suvepealinnas Pärnus! Imelik, aga just samal ajal, mil me Pärnu sisse sõitsime, tuli mp3st Smilersi lugu- Päike ja Pärnu tüdrukud. Õige jah ..või oleks õigem öelda poisid? Igatahes, bussipealt maha tulles ei näinud ma küll linnas mingit liikumist, ei poisse ei tüdrukuid. Ürituseni oli aega mul veel tund aega. Astusin ühest väga hubasest Pärnu kohvikust läbi, kus ei olnud ühtegi hingelist. Leti taga seisis ainult pikk ja sihvakas tädi, kes kiirelt oma menüüga minu lauda istus. Taustaks mängis kohvikus mõnus jazzmuusika.
Nüüd seadsin sammud lõpuks Pärnu Kontserdimaja juurde. Aga vott kus Pärnu rahvas oli kogunenud! Need, kes sisse ei saanud, vaatasid kõik väljas, kuidas uhked maasturid ja sportautod punase vaiba ette sõidsid. Uhkusega läksin "muiduvaatlejatest" läbi ning sisenesin kontserdimajja, kus käis nimekirja ülevaatamine. Õnneks ei olnud nimekirjas mingit probleemi ning sees ma olingi. Esmalt ei osanud midagi tehagi! Rahvast oli ainult palju, mis silme ees kõik kirjuks ajas. Läksin toaletti ennast värskendama. Võtsin kotist oma huulepulga ning hakkasin värvima kui järsku avastasin, et minu kõrval oma veripunase huulepulgaga neiu on ju selle aasta hittloo " Absoluutselt" laulja Hannaliisa Uusma. Tegin taibuka näo pähe ning jätkasin oma asjaajamisi. Siis läksin kontserdimaja teisele korrusele, kus endiselt palju rahvast ringi siblis, või veel rohkemgi! Võtsin väikese joogi ning istusin vabale kohale diivanil ning hakkasin ümbritsevat uurima. Alles nüüd ma märkasin, kes seal kõik koos on ... Heidy Purga naerab oma sõbrannadega laginal üle terve ruumi. Natuke eemal, kuid mitte väga, tegi Chalice oma sõpradega nalju ning lollusi. Siis järsku tunnen, et keegi vaatab mind ... see oli Kanal 2 saate " Tere Õhtust" saatejuht, kes minu riietust pealaest jalatallani üle kontrollib. Heh! Küll oli imelik! Aga peale tema sõbralikku naeratust mõistsin, et kõik on korras ja ma olen aksepteeritav!
Keerasin korraks pilgu kõrvale ning vaatasin et diivanil koos minuga istub Maarja Liis Ilus. Kui paluti kõikidel saali poole minna, siis mingi juhmard astus mulle kanna peale, sain vihaseks ning vaatasin taha, kes see oli ... järsku palub alandliku ja punastava näoga Liisi Koikson andestust, mille peale mu nägu hoopis teise ilme võtab.
Saalis olid kohad nimelised .. vinge värk! Minu ees reas istusid kõik Muusikamaailma tegelased Mikk Saar, Traffic, Törlep oma Victoria Beckhamist naisega, Ivo Linna, Laura Põldvere ja veel paljud teised, kelle üleslugemiseks läheks veel kaua aega. Kui inimesed olid oma istumiskohad leidnud, siis hakkas pihta plaksutusteproovid ja hõikeproovid. Midagi täiesti enneolematut minu jaoks .. ma ei mõistnud, miks ma pean plaksutama siis kui mulle näidatakse ja karjuma siis kui mulle öeldakse .. aga siis mõtlesin, et see siin on prestiižne muusikamaailm ja tegin kõik kaasa nagu peab. Siis aga hakkas asi pihta. Üks RUUT töötaja karjus üle saali "5 sekundit otseetrini- 5,4,3,2,1"
Oehhh!! Tseremoonia oli suurepärase ülesehitusega, saali akustika oli viis pluss ning seltskond igati sõbralik. Kui tuli vahele reklaamipaus, siis sellel ajal tegid õhtujuhid läbi selle paari minutiga rahvaga intelligentsi mänge. Siis jälle kostis " 5 sekundit otseetrini"
Nominentide tutvustamine erinevates kategooriates oli küllaltki põnev, kuid minu kurvastuseks ei saanud ansambel Smilers kahes kategoorias - " Aasta rokkartist" ja "Aasta ansambel" midagi, kuigi oli ta nominentide seas. Mõlemad kategooriad pani kinni Vaiko Eplik ja Eliit, mis mulle siiamaani selgusetuks jääb- Kuidas?
Peale 2 tunnist üritust sai lõpuks jalgu sirutada. Seisin kohviku järjekorda, kui mulle jäi silma järjekorras eesseisva inimese vinge nokamüts mille peale oli kirjutatud Genka .. ahha! See oli ju see Genka, kes A-rühmas või Cool D's või kus ta lauliski?
Inimesed sõid ja jõid ning ajasid juttu. Välgu sähvatused muudkui tulid kord paremalt- kord vasakult poolt. Kõik kuulsused möödusid must või seisid mu kõrval ning see oli hoopis teine elamus ja tunne, hoopis teine feeling, nagu mu inglisekeele õpetajale kombeks öelda on. Enne kui uksest välja läksin mööda punast vaipa, siis anti ka kõikidele selle peo Afterpartyle tasuta sissepääsmed.
Tõepoolest ... Ma sattusin sellisest muusikamaailma peost joovastusse ning ma loodan, et mul on põhjust sinna kunagi taaskord minna, kas siis ikka külalisena või hoopiski kellegi teisena .. Eks aeg näitab!

MIKS?

Olen siis pikemalt aega olnud külastaja rollis ning piilunud kord sealt ja vahest ka mõnest teisest kohast teiste blogisid. Mõned inimesed on ikka äärmiselt andekad ja tublid!

Ükspäev aga tekkis mu peas täielik mõttete konsentreerimatus ja kaos, ma ei suutnud ühtegi meelesolevat ideed teisest ideest eraldada ja sellega seoses kadus ka keskendumisvõime. Mõtlesin siis, et ehk aitab kui oma mõtteid püüan paigutada raamidesse ning seejärel igat ideed eraldi analüüsida.
Samas on olnud ka nii palju vägevaid mälestusi, millest pooli ma enam ammi ei mäleta. Ehk siis kui ma jätan mõned read siia endast maha, siis jäävad ka mälestused pikemaks ajaks meelde ning alati kui mul on tahtmine neid jälle meenutada, siis saan siin oma mõttelõnga taastata. Eks näis!